Siberi pealinna ja Venemaa kolmandaks suurema linna (ca 1,5 milj. elanikku), Novosibirsk’i, hotell on uus ja tasemel. Pakin asjad ja teele. Traditsiooniliselt alles siis, kui hotellist on lahkuda viimane aeg. Õhutemperatuur on samut korralik. Ratta välistemperatuurinäidik näitab kohati 32 kraadi. Õhus on äikest, aga ei saja. Teen linna peal väikese kaare, aga ega ummikutes hea sellise palavusega seista ei ole. Jõeäärne on rahvast täis. Tõmbab vee ligi.
.
.
.
Novosibirsk’ist voolab läbi teine Vene gigant jõgi Ob. nagu ka Krasnojarsk’is Jenisseile, on ka siin rajatud hüdroelektrijaam. Linnale on saadud võimsus ja rahvale veehoidla näol koht puhkamiseks. Novosibirski veehoidla pindala on erinevatel andmetel kuni 550…1070 km2 (?). Lisaks kaitseb veehoidla ka linna võimaliku üleujutuse eest tekitades veerohkel ajal puhvri, kuhu on mingi ajaperioodi jooksul võimalik liigvesi kokku koguda ja linnast läbivoolu hulka reguleerida. Tamm eriti kõrge küll ei ole.
.
.
Maanteele asudes on liiklus esialgu päris tihe. Laupäevase päeva kohta üllatavalt palju veoautosid. Tee kitsas 1+1. Linnas on samal ajal mingi rahvarohke üritus ja see teeb ka vastutuleva liikluse väga tihedaks. Mootorratast aitavad kiiremini edasi jällegi teeremondi valgusfoorid.
Eesmärk on jõuda Omsk’isse. Sinna on kaardi järgi 650 km. Kui sellest teest on alles veel 200 km, tõmbub eesolev taevas väga mustaks. On selge, et ilma vihmata ei lähe ka see kord. Jään teeäärde seisma ja tõmban vihmakombe selga.
Saan kümmekond kilomeetrit sõita, kui ühest bensiinijaamast möödudes silmanurgast mootorratast näen. Keeran ringi ja sõidan tagasi. Leian eest vihmast läbiligunenud paari, kes ennast jaamas sees kuivatada üritab. Nende jutu järgi oli taevast alla tulnud selline kogus vett, et kõik oli valges vahust. Minna ei olnud kuhugi ja liiklus liikus 20 km/h ohutulede saatel. Nende soovitus mulle on oodata. Ootan ja räägime juttu. Aeg läheb. Kuna kombes seista on selgelt palav, siis jään küll väljast kuivaks, aga seest mitte. Nemad sõidavad Kemerovo’sse. Arvavad öösel kella kolme-nelja paiku kohale jõudvat. Kemerovo’s pidi algama mingi suurem motokokkutulek.
Rääkisime teeäärsetest kiiruskaameratest, millele mina pole suuremat tähelepanu pööranud. Küll aga nemad. Vene ratturid pidid kasutama moodust kleepida number osaliselt paberiga kinni. Selle eest saavat 700 rubla trahvi (10EUR), aga harva märgatakse. Muidu saad iga kaamera eest ja seda vastavalt ületatud kiiruse suurusele.
.
Vahepeal saabus jaama veel üks paar Omski poolt.
Vihm olevat järgi jäänud. Aeg on teele asuda. Kemerovosse suundujad pakivad ennast kombedesse ja lahkuvad.
Mina samuti. Sõitnud ca 5 km on selge, et kombe tuleb seljast ära võtta. Eespool vihma enam pole. Kogu vihm on nüüd liikunud selja taha. Tundub, et Kemerovosse minejatel saab jälle vesine olevat.
.
Selles kandis on kombeks ristumised maanteel lahendada suurte ringristmikena. Ausalt öeldes on tüütu, aga ju siis muidu kõrvalteelt trassile ei pääse, kui trassil liikujate kiirust maha ei võta. Samas üritavad kõik oma kiirust võimalikult säilitades ringi läbida. Tihti on selline käitumine samuti ohtlik. Rakseveokitel see tihti ei õnnestu.
Omskisse jõudmine on kole. Millegi pärast suunab GPS mind kõrvalteedele ja linna siseneme tööstusrajoonist. Esimene mulje on kohutav. Tee ääres tossab tsemenditehas, teed on auklikud, inimesed imelikud. Bensiinijaama tankija, küsib mu käest vihaselt, et kas ma ei tea, mootorratas tuleb 30m enne jaama sisenemist välja suretada ja käekõrval tankuri juurde toimetada (??!!). Muidu võivad sädemed jaama süüdata (sic!).
Hiljem pilt küll muutub. Linnas elab pisut üle miljoni elaniku ja sõidan mööda isegi IKEA’st. Kuid Booking.com teatab, et tema andmetel linnas hotelle ei ole. Hiljem küll leian. On ka paar korralikumat, kuid vabu kohti ei ole. Linnast sõidab hetkel läbi mingi vanasõidukite marss. On palju külalisi ja valismaalaseid.
Ühelt ristmikult teen teadliku lubamatu vasakpöörde. Kohe on kohal ka vilkurid. Näitan ette dokumendid. Selgub, et politseinik on 74ndal aastal Tallinnas sündinud. Räägime pisut minu reisist ja linna hotellidest. Tema sõnum on, et vaata, et sa mingil juhul ratast tänavale ei jäta. Ka ühest tanklast, kust hotellide kohta pärisin, öeldi mulle sama. Mis siin linnas siis toimub? Politseinik kehitab õlgu ja ulatab mulle dokumendid tagasi.
Kell on 23:10, mis nüüd? Kemerovosse sõitjad pidid kohale jõudma kella 4 paiku. Grizzly Shveitsist sõidab kogu aeg öösiti. Järelikult on võimalik 🙂 . Trükin GPS’i Jekaterinburg. GPS teatab, et see linn on 965 km kaugusel. Tangin, panen vihmakombe selga ja otsin üles õige teeotsa…