30.06.16

Moskva’st Eestisse on põhimõtteliselt viimane tõsisem etapp. Kuna ees on piiri ületamine, siis kardan, et ei pruugi seda 1100 km koduni korraga ära sõita. Seetõttu lepin kokku Ainiga, et ööbin Misso’s tema juures. Ain palub helistada, kui 3-4 tundi saabumiseni jäänud on, ta paneb suitsusauna tule alla.

Aga kõigepealt tuleb Moskva Kreml pildile saada. Hotellist ei ole Punasele Väljakule pikk tee. Kuid Moskva ummikud võtavad oma aja. Jällegi peab kiitma ummikutes istuvaid autojuhte, kes mootorrattast tagant tulemas nähes püüavad igati ruumi teha, et ratas läbi lasta. Keegi ei arva, et ratas, mis tegelikult suurt ruumi ei vaja ja kellegile jalgu ei jää, peaks nendega koos ummikutes kannatama. Ah jaa, õhutemperatuur on 29 kraadi ja päike paistab.

.

Linnast väljasõit on hästi korraldatud. Kui olen Kremljovskaja Naberezije, Mohovaja ja Tverskaja ummikutest läbi vingerdanud, suundub juba peaaegu kesklinna ulatuv kiirtee maanteele M9.

Esimesed 120 km on tee ideaalne. Hiljem väga hea ja niimoodi kuni Eesti piirini välja. Veoautosid on vähe ja liikuda saab kiiresti.

Velikije Luki’s kohtan ühes söögikohas Eest Harley Klubi rattamehi, kes lähevad Moskvasse Harley kokkutulekule. Sööme koos, vahetame muljeid. Mind külvatakse Harley nänniga üle – päikeseprillid, kleepsud, buff, märgid… Mul pole midagi vastu anda. Teeme ühispildi ja jätkame oma suundades.

.

Tangin ja otsustan jäädvustada need meeldivad hinnad. 1 EUR = 71,4 Rubla

Viimased 100 km on tee kitsam ja käänulisem, kuid kuni piirini laitmatu kattega. Lõpus peatan ühe vastutuleva Eesti numbriga auto ja küsin, kas see tee ikka viib Luhamaa piirile, ükski viit küll sellele ei osunda.

Kui piirile jõuan, on minu ees 7 autot ja parasjagu käimas vahetuse üleandmine. Teisel pool piiri on mulle vastu sõitnud Margus mootorrattal. On mind juba pea tunni jagu oodanud, kuid väidab, et autosid tuleb üle küllaltki sagedalt. Harley mehed ütlesid, et nende ees oli vaid mõni auto, kuid aega läks ikkagi kaks tundi.

Kui vahetus tehtud, hakkab aga järjekord kiirest liikuma. Ei mingit venitamist. Üleüldise elevuse vene piirivalve ja tollitöötajate hulgas tekitab minu pass, kus Venemaale sisenemise punktiks on märgitud Vladivostok. Kõik käivad seda ükshaaval vaatamas. Tollitöötaja tuleb ratta kohvrite sisu kontrollima, kuid näeb, et nende kaasi on raske avada rehvi ja veekindla koti tõttu. Lööb selle peale käega, ütleb, et “verju” ja küsib kuidas Siber meeldis. Kus oli huvitavam, kas Venemaal või USAs. Üks piirivalve ohvitser küsib, et kas üksi Venemaal hirmus sõita ei olnud… 🙂 Kogu paberimajandamine toimub kiirelt. Eesti pool on reserveeritum ja professionaalselt kiire. Küsitakse, et kas nii pikk sõit väsitas ka.

Umbes 40 minutiga on piir ületatud. Teisel pool piiri on Margus jõudnud mitu suppi ära süüa.

Koos siirdume ca 12 km kaugusele Aini poole, kus suitsusaun juba ootab. Sõidetud sai 784 km.

.