Alustasin “liba” Las Vegas’est 🙂
Eelmise õhtu plaanist tulenevalt seadsin GPS Denveri’le. Esimesed kilomeetrid kiirteel panid õhkama. Selline avarus, mis paendub silmapiiri taha ilma ühegi elu märgita, tekitas vaimustust mitmeks tunniks.
Raton’i linnakese tanklas kohtasin juhuslikult mäesuusainstruktor David’it Coloradost, kes kuuldes minu plaanis sõita mööda siledat maad Denverisse, tegi selle maatasa. Igal juhul soovitas keerata ära mägedesse ja Denver’it üldse vältida. Algul ma kuulasin ja mõtlesin, et eks ma teen ikka nagu otsustatud, aga tema kujundlikud kirjeldused oma kodukoha ümbrusest sundisid tegema kiire rehkenduse, et ring ei tule kuigi suur ja mägiteedel kaotatava aja kompenseerin homse stardiga kell 9:00 (pole veel ükski kord õnnestunud).
Loomulikult mäed on mäed. Piltidega seda edasi ei anna.
.
.
.
Lõpetasin David’i kodulinnas Durango’s, spidomeetril 558km.
Enne veel kui ööbimispaika jõudsin, jooksis täpselt minu ees sõitnud Dodge’le ette kits. Kitse jaoks oli see fataalne, auto oli ka päris katki. Ja see kõik mõned sajad meetrid kesklinnast.
Meil vist hirved, mitte kitsed 🙂
Just käisin ameerikas ida rannikul, New Jerseys, ja oli vist tee ääres surned iga 100 km tagant näha.