Nädalavahetus andis aega arupidamiseks, kuidas edasi. Transpordi ettevõtte poolt saadud ebakindlus pani valikute ette, kas lasta tuua ratas USAsse ja hakata murdma võimalikku bürokraatiat või leida uus moodus edasi liikumiseks.
Peamine probleem tundub olema nii tolliametnike kui ka transportijate kogemuste puudus sarnastes situatsioonides. On selge, et ega iga päev sõidukeid euroopast ei saabu.
Riikide nõuded sõidukite vastavusest tehnilistele tingimustele on erinevad. Laias laastus jagunevad need nõuded kaheks: keskkonnaalased (CO) ja tehnilised (tuleklaasid, suunatuleb jne.). Nendele nõuetele vastavust kontrollivad erinevad institutsioonid. Väliselt sarnased ja ühest ja samast tehasest väljunud sõidukid võivad olla nii tehnilistelt nüanssidelt kui ka saastenormatiividelt erinevad. Tollibürokraatia vaatab sellele lihtsustatult. Kui sõidukil on antud riigi tüübikinnitus on kõik korrast ja sõiduk võib antud riigi teedel liikuda. Kui ei ole, tuleb tüübikinnitus teha. Protseduur maksab tuhandeid dollareid ja võtab aega ligi kuu.
Omaette küsimus on ajutine sissevedu. Kui sõiduk saabub koos sinuga, ehk istud ise roolis, siis tundub mulle, et asi on lihtsam. Kui sõiduk saabub konteineris, siis jookseb ametnikel juhe kokku. Võimalik, et ka teatud aja pärast jõutakse järeldusele, et ajutiselt võiks ikkagi läbisõiduks loa anda, kuid riskida teadmata aja kuluga ongi valiku küsimus.
Mind tegi valvsaks saksa motomeeste “seiklused” Jaapani tollis. Nimelt on maailmas vastu võetud kaks konventsiooni, mis reguleerivad teedeliiklust ja sellega seonduvat. Genfi Konvensioon 1949 ja Viini Konvensioon 1968. Jaapan on allkirjastanud 1949 aasta konventsiooni, sakslased 1968 aasta oma (selliseid riike on veel näit. Shveits, Holland, Sloveenia jne.). See annab jaapani tollile põhjuse arvata, et saksa registris olevad sõidukid ei pruugi vastata jaapani nõudmistele. Kui Jaapanisse saabub mootorsõiduk riigist, mis on sarnaselt Jaapanile allkirjastanud 1949 aasta Genfi konventsiooni, on asi lihtsam. Sakslastelt aga nõutakse tüübikinnitust ja juhilubade tõlget jaapani keelde.
Sakslased on leidnud mooduse, kuidas siiski riiki pääseda. Nimelt on nad avastanud, et Jaapani toll ja politsei ei tööta käsikäes. Tollile lubatakse minna tüübikinnitust tegema, mille peale toll laskvat ratta platvormil ära viia. Seepeale võetkse mootorratta poest kindlustus (mis on oluline politseile). Kindlustuse saamiseks ei ole vaja ratta kodumaad mainida, oluline on VIN kood ja omanik. Kui politsei peatab, pole tal erinevatest konventsioonidest aimugi. Kogu traagika on aga selles, et kui midagi liikluses juhtub, siis see kindlustus ei kehti. Karistused on aga Jaapanis suured.
Mis puudutab Eestit, siis meiega on selline tore lugu, et alla oleme vist kirjutanud Viini konventsioonile. Küll aga me ise järgime siseasjaajamises oma jutu järgi mõlemat (sic!). Mingi arvamus on, et kui NSVL allkirjastas 1949 aasta paberid, siis justkui äkki me oleme õigusjärglased…
Niiet Teedeliiklust puudutavad paberid on meil jätkuvalt korrast ära, küll aga tegeleme mingite Isambuli konventsioonidega…
Pika jutu lõpetuseks otsustasin, et aja kokkuhoiu huvides rendin USA läbimiseks ratta. Oma ratas liigub mind Seouli ootama. Rahaliselt on isegi nii odavam, sest rent on väiksem kui üks transpordi ots. Ainuke viga, et sõiduvarustus tuleb USA’s uus osta, kuna see jäi ju ratta kastidesse.