Päeva jooksul peab jõudma Jaapani mere äärde Donghae nimelisse sadamalinna, et järgmisel hommikul olla valmis sadamas viimasteks asjaajamisteks. Soovitatakse kasutada bussi.
Bussi terminalis on õnneks ka inglise keelseid viitasid. Leian kassa ja selgub, et start on 20 minuti pärast.
Vahemaa ei ole pikk, ca 200km, aga kuskil eespool toimuva sillaremondi pärast on ummikud ja venime kiirusega 10km/h umbes 20km pikkuse lõigu. Buss on mugav, istmete vahed suured ja tahtmise korral võiks seljatoe nii alla lasta, et moodustuks peaaegu voodi. Peatugede seest tuleb esiosas oleval ekraanil jooksva filmi heli.
.
.
.
Sõit kulgeb mööda kiirteed, millistel Koreas ei ole lubatud mootorratastel sõita. Huvitav miks? Võibolla sellepärast, et meie mõistes mootorrattaid, millel on ikka tõsisem mootor ka küljes, hakkas vähemalt Seoulis vähe silma. Valdav seltskond liikus võrridel.
Vahepeatuses lahkuvad osad reisijad bussist, küsin ühe tütarlapse käest, et kaua peatus kestab. Saan aru midagi, et 5…10min. Lähen siiski kioskite vahele, aga ei hakka midagi ostma. Vaatan natuke ringi ja jalutan tagasi bussi juurde… kuid mida ei suuda leida, on õige buss. Kõik bussid on ühte nägu, kõigil on vaid koreakeelsed kirjad ja kuna busse tuleb ja läheb, siis on parkimise pilt muutunud. Käin mõned bussid läbi, kuid minu kotti neis ei ole. Vererõhk teeb kerge jõnksu, kas 5min. tähendas seda, et see oli vaid lühike peatus? Mõtlen endamisi, kuidas edasi, kui leian oma koti bussist, mis seisab kõige äärmisel parkimiskohal. No siia me küll ei parkinud…
Veel pisut ja ongi Donghae.
.
.
.
