Magdagachi’s pole raske ärgata. Raudteelased pole üldse maganud. Kell viis hommikul hakatakse suure visina saatel mingeid tsisterne täitma. Levib küllaltki vastik hais.
Vaatan kaarti. Kuskil alates Erofei Pavlovich’ist ei pidavat ca 400km jooksul bensujaamu olema. Nii öeldi mulle Vladivostok’is. Otsustan, et kuna on nii vara ärgatud, siis asjad kokku ja kohe teele. Eesmärk võiks olla Chita, kuhu on ka pisut üle 1000km
Bensiinijaama tädi toob mulle kohvi ja ämbriga vett, et saaksin kiivri klaasi ära pesta. Taigas on kohutavas koguses mingeid pisikesi sääski, mis ka hammustavad päris valusalt.
.
.
Kui GPS’i linnast välja juhatama sean, suundume sellistele “tänavatele”, Ju siis teistsuguseid ei ole.
On pühapäev. Liiklus föderaal-trassil on hõre. Rekkasid ei ole. Sõita saab kiiresti ja Chita tundub täiesti reaalne plaan olevat. Aga Siber on suur ja lai.
Kuna inimasustus on Siberis hõre, on ka teid vähe. Õigupoolest ongi ainult üks, mis kaug-idast läände viib. Seetõttu jääb silma ainuke suur hargnemine Jakuutiasse ja Magadani. Numbrid on jällegi sellised, mida on tee pikkusena raske ette kujutada.
Erofei Pavlovitsch’is selgub siiski, et bensujaamu on ka edaspidi, aga nende leidmine võib olla komplitseeritud. Pigem sellised kohaliku tähtsusega tünnid kuskil. Igaks juhuks võtan siiski paagi täis.
Tee peale kohtan rattameest Jaapanist. Maailm on väike, selgub, et ta teab JK’d
Tee ääres jääb silma, et peaaegu kogu ümbritsev mets on mingil ajal põelnud. Tõepoolest, kui pole bensujaamu asustustihedus on olematu, kes siis veel peaks kustutamas käima. Kuna aga Siberi metsad on küllaltki soised, siis ilmselt üks tulekahju kogu Siberit maha ei põleta. Varem või hiljem kustub ise ära.
Umbes kolm tundi enne Chita’d hakkab sadama. Otsa saab sadu napid 30km enne linna. Üks raskemaid etappe mööda inimtühjust on läbitud, nüüd on ümberringi jälle tsivilisatsioon. Päeva läbisõit 1084km.