20.06.16

Vaatan oma päeva jooksul tehtud fotosid ja avastan, et ma pole teinud ühtegi fotot Chita’st (?) Küll aga ma mäletan omi mõtteid seal sõites, et huvitav, kas sellele linnal pole kunagi olnud peaarhitekti ja kunstnikku…

Chita’st väljasõidul peatab mind politsei. Küsib dokumente. Need on mul ju kapitaalselt ära pakitud, no milleks tal neid vaja. Hakkan otsima, samal ajal räägime a’la kust oled, kust tuled. Siis vaatavad mõlemad mu rahvusvahelisi lube, mis näevad välja nagu raamat. Selgitan, et need on rahvusvahelised, sinna on ka vene keeles kirjutatud. Sattuvad vaimustusse, räägivad omavahel, et kõigilt välismaalastelt peaks selliseid nõudma, muidu kasahhid näitavad siin mingeid omakeelseid asju. Ei tea, kas tegin nüüd teistele edaspidi karuteene. Lõpuks küsib üks neist rõõmsalt, et kas lähen Ulan Ude’sse? Siit kaudu küll ei saa, kuigi kõigi GPS juhatab siia. Sellel teel olevat lõike, kust ainult KAMAZ’iga saab läbi. Tõden, et sel juhul oli küll väga hea, et nad mind peatasid. Ratta dokumente ei pea enam näitamagi, lihtsalt vastan korduma kippuvatele küsimustele (KKK): kui suur on mootor, kui kiiresti sõidab, palju kütust 100km kohta tarvitab ning kui palju maksab. Lahkume suurte sõpradena, kusjuures mulle on peaaegu kõik pöörded peaaegu kuni Ulan Ude’ni üksikasjalikult edasi antud.

Esimese pöörde teen arvatavasti õigesti, edasi jään kuulama ikka GPS. See sunnik saadab mind piltlikult teiselt poolt politsei putkat ikka samale teele. Esimesed 20km tundub enduro ratta jaoks isegi huvitav. OK, küllab tee-ehitus alles käib. Järgmised 10km üritan leida kedagi, et küsida, kas ma olen ikka õigel teel. Lõpuks tuleb üks maastur vastu, peatan. Ei siit sa küll läbi ei lähe, või kui lähed, siis täna ei jõua Ulan Ude’sse kindlasti kohale. “Oma GPS ka valetab sulle näkku”, mõtlen kui tuldud teed ca 30km tagasi sõidan. Aga võib olla, mitte ainult minu oma. Teel kohatud jaapanlane rääkis ka midagi, et Chita-Ulan Ude tee on “veeery bad”.

Tagasi asfaldil olles vaatan kaardilt, et see alumine tee tundub hulga pikem. Ilmselt on see põhjus, miks seda halvemat pakutakse/valitakse. Muus osas võib teega rahule jääda. Kohati väga hea, kohati väga auklik ja künklik, sagedaste remontidega. Tavaline.

.

Ühes bensiinijaamas kohtan kolme vene ratturit. Nad on Peterburist. Sõidavad Magadani ja hiljem Vladivostok’i, kust saadavad rattad tagasi koju. Saan jagada Vladivostoki Yuri kontakte. Teeme ka koos foto, see pole kahjuks veel minu mailile jõudnud. Järgmine kord peab ikka tegema oma telefoniga ka.

Burjaatia piirile jõudes hakkab juba päev õhtusse jõudma. Minna on veel parasjagu. Ulan Ude’sse jõuan juba tulede valgel. Kilometraaz 730km.