Hommikul Krasnoyarsk’is sadas nagu lubati. Korraks käis isegi mõte peast läbi, et jääks veel üheks päevaks ankrusse. Aga ei. Niigi on juba kaks sõidupäeva raisku läinud.
Otsustasin, et teen siiski ka väikese ringi ja lähen vaatan Krasnoyarski Hüdroelektrijaama üle. Paraku oli Jenissei mähkunud tihedasse uttu ja ega midagi suurt näha ei olnud. Paarist kohast üritasin ka tammile lähemale saada, aga õiget teeotsa ei leidnudki. Igal pool olid eramaad ja ligipääs “Krasnoyarski Merele” suletud.
Umbes 400 km sai sõidetud vihmas. Vahelduva eduga tuli päris tihedalt, mõnede seenevihma pausidega. Sõitsin nagu pilvega kaasa, ees terendamas selgem taevas.
Venemaa raudtee ülesõidukohad on huvitavad. Näevad nii kindlad välja, et pole mõtteski viimasel hetkel rongi eest läbi lipsama hakata.
Ja siis sai korraga kõik otsa, nagu poleks sadu olnudki, ainult mõned niiskemad kohad. Trass oli korralik üksikute pikemate remontidega, kuid nagu juba varem mainitud tulevad need ühesuunalised valgusfooriga remondikohad mootorrattale kasuks – saab libiseda rivi ette ja seejärel tükk maad uhkes üsinduses veoautovabalt sõita. Inimesed on ka mõistvad, teevad rattale läbipääsuks ilusti ruumi.
Eriti heaks muutusid teed Kemerovo Oblastis. Ei tea kas Kuzbass oma meeletute söevarudega annab ka kohalikule elule sedavõrd tuge.
Teeääres oli veel üks huvitav viit. Paraku ei hakanud sinna minema, sest kohalikud ütlesid, et seal ei ole enam midagi alles. Kõigele lisaks oleks pidanud hakkama ratast üle raudtee relsside upitama, sest tee oli aga ülesõitu ei olnud.
860 km läbisõidu järel Siberi pealinna Novisibirsk’i hotelli jõudes, veendusin jälle, mis on kõige tähtsab asi hotellitoas. Ei, mitte minibaar, vaid… föön. Peale selle, et temaga saavat juukseid kuivatada, kuivatab ta hetkega äsjapestud sokid ja märjad saapad. Joonas teadis, et fööniga saab ka külma hotellituba kütta. Proovisin USAs järgi eelmisel aastal järgi, saabki. Niiet esimene küsimus hotelli reception’i jõudes on: “Kas teil föön numbritoas on?” Oluline on jälgida muidugi, et hotelli põlema ei pane. 🙂
