Niisiis ärkasin varem. Esirehv vajas parandamist. Kruvi oli väike, kuid pahandus suur. Aga pole probleemi – eesti mehed, saksa riistad… 🙂
.
.
.
Igaks juhuks vaatasin kogu veermiku üle ja ei ole tõsi – ka tagarehvist läigib vastu metalli. Ma ei saa aru, kus vanametalli laos ma sõitmas olen käinud. Ei oskaks ühtegi kanti kahtlustada.
Kuna tagumise rehvi rõhk on endiselt normis, sean suuna rendi esinduse poole. See paikamine võiks jääda nende teha.
Paraku selgub, et rendifirma poliitika mingit paikamist ette ei näe. Uue rehvi saavad nad mulle paigaldatud järgmiseks päevaks. Pakuvad samasugust asendusratast. Otsustan, et pole mõtet asendada. Kogu GPS’i kaabelduse ja kohvri kinnituste ringitõstmine on hullem töö kui selle naelaaugu parandamine. Selgub, et paikamise pean siiski tegema omal vastutusel ja isiklikult, nende poolt vaid moraalne tugi. Mis siis ikka. Tõmban naela välja. Koos naelaga väljub ka umbes minutiga kogu rehvis olnud rõhk. Nael oli etendanud tublit punni, kuid ilmselt poleks teda jätkunud kauaks. Lapin sellegi augu.
.
Kuna rehvidele võib jälle loota, suundun San Francisco’t üle vaatama. Olen siin linnas aasta tagasi rattaga sõitnud ja tunnen end nagu ekspert 🙂 . Ameeriklastel on tegelikult hea süsteem. Tänavad on nummerdatud, numbrid jooksevad ju järjest, põhi-lõuna peavad endal selged olema. Peaasi, et linnaplaan oleks enam-vähem ette kujutatav, kuhu suunda soovid hoida. Ka Highway’del on mahasõidud numbritega tähistatud, jääb üle vaid neid jälgida ja õigel ajal õiges sõidureas olla. Lihtne!
.
.
.
.
Sõidan läbi kuulsad San Francisco trepp-tänavad, kus Hollywood’i filmides politseiautod sädemeid pildudes kaelamurvaid hüppeid sooritavad.
.
Ülalt paistab hästi kätte Alcatraz’i saar, millel asunud vanglat peeti põgenemiskindlaks, kuna saare ümber keerlevatest hoovustest ei olnud võimalik välja ujuda. Selles vanglas on kinni istunud ka Al Capone. Nüüdseks on vangla suletud selle kõrgete halduskulude tõttu.
Downtown’ist saaks tegelikult parima pildi Bay Bridge’lt, mis viib üle lahe San Francisco’st Oakland’i, kuid sillal peatumine on pea relvaähvardusel keelatud. Võib aru saada, milline segadus tekiks, kui keegi viiel sõidureal tihedalt ja sünkroonselt 110km/h kulgevas liiklusvoos järsku otsustaks seima jääda. Eriti ilus on pilt õhtuhämaruses, kui kogu kesklinn on tuledes.
Ja muidugi Golden Gate. See sild lahutab Vaikset ookeani San Francisco lahest. Sild on nagu värav, mille kaudu voolab lahe peale külm ookeani õhk. Seepärast on ka sild väga tihti udusse mähkunud. Ei saa siiski lahti kiusatusest teha sillaga veel üks foto.
Kui aasta tagasi sillast üle sõitsin, siis öeldi, et mul vedas ilmaga. Sai sellest ka üks klipp tehtud.
Noh ja kuhu jäid siis linna teise olulise nähtuse – Cable Cari pildid? Ja alcatraz on täna toimiv muuseum, täitsa ehedal kujul seejuures:)
Saksa kirjanduse ja poeesia muuseumisse ka ei jõudnud. Midagi peab järgmiseks korraks ka jääma 🙂
Muuseas see Cable Car sõidab sama tänavat pidi, mida sai ka mootorrattaga tuldud. Ja noh, eks ole trammiga juba sõita ka saanud 🙂