Irkutsk’is sai lõplikult otsustatud, et Mongooliasse seekord ei lähe. Nimelt Vladivostokis avastati tehnohoolduse käigus rattalt üks “sünnidefekt”. Tiksumine mootorist, mida pidasin klapitiksumiseks, tuleb hoopis nukkvõllide veovõlli loksust. Põhjus võib olla, et äkki on midagi õlituskanalis segamas ja sellesse sõlme ei satu õlipumbast piisavalt õli. Tehnika värk, juhtub. Arvati, et koduni sõidab ära. Kuna olen nüüd selle heli suhtes eriti sensitiivne ja loomulikult tundub, et see oleks nagu valjenenud, siis otsustasin läbi minna Krasnoyarsk’i BMW Motorrad esindusest. Neid esindusi, kus BMW mootorratastest kõike teatakse, päris igas linnas ei ole. Koduteel järgmine on Moskva’s. Vaatame, mis Krasnoyarsk’is arvatakse. Igatahes Moskva esindus, kellele kuulub ka Krasnoyarsk, tellis juba selle varuosa ära. Lisaks on täiesti kulunud esirehv (ls juba peaaegu 12000km). Kui juba hoolduseks läheb, vahetame ära ka piduriklotsid.
Irkutsk’ist Krasnoyarsk’isse on 1100 km. Traditsiooniliselt jään hommikul jorutama ja stardin alles 11:20. Irkutsk’i linna peale ei jõua. Piirdun ilusa vaatega hotelli aknast Angara jõele (suubub suurde Jenissei’sse).
Kuna ratas on Baikali vihmast nii porine ja liivane, otsustan kaotada veel pool tundi pesulas.
Esialgu ajab trass hulluks. Veoauto veoautos kinni. Sama tihe liiklus tuleb vastu. Tee on kitsas ja möödasõidud on kõik paras loterii. Niimoodi küll 1100 km õhtuks ära ei sõida. Asi muutub hoopis kahtlaseks, kui algavad pikad ja tolmused teeremondid. Lisaks on korraga avatud vaid üks sõidusuund ja liiklust sellel reguleerib foor. Tekivad tohutud järjekorrad. Siin aga tuleb selgelt välja mootorratta eelis. Sõidan teepeenrat mööda lihtsalt kilomeetri pikkusest seisvate autode rivist mööda. Kui foor roheliseks läheb, olen pikka aega “vabas vees”. Kruusa osa saab lõpuks kokku päris arvestatav.
Mida kaugemale Irkutsk’ist seda lahedamaks liiklus teel läheb. Varsti saab hoida jälle stabiilset kiirust ilma pidurdamiste ja kiirendamisteta. See peaks ka mootorile olema kõige tervislikulm.
Täpselt kahe linna vahele jääb Nizneudinsk. Linn ise näeb “stalkerlik” välja. Aga sõidan sealt siiski läbi ja teen mõned pildid. Nimelt oli mu isa siin 1954 aastal sõjaväes. Äkki tunneb mõne koha ära 🙂 .
.
.
.
.
.
.
Krasnoyarsk’isse jõuan mõnikümmend minutid enne südaööd. On veel valge, Jaanilaupäev ju… 🙂