Kilomeetrite poolest osutus päev kesiseks, kokku sai neid 264 ning päev lõppes Lugano’s. Mägedes liikumine ei ole nii tempokas, kurude ületamine mööda serpentiine on ka füüsiliselt kurnav. Oli laupäev, siis teedel liiklus tihe. Palju rattureid, kes serpentiinides oma rattad ja oskused proovile panid.
Kuna Stelvio Pass oli suletud, siis tuli kasutada Ofenpass’i.
Ofenpassist laskudes polnud ühes kurvis kaks vastassuunas liikunud ratast teele ära mahtunud. Üks ratastest lebas ca 5m järsaku all. Pealtnägijate kinnitusel polnud inimesed siiski oluliselt kannatada saanud.
Stelvio polnud ainuke suletud kuru. Seetõttu tuli minna Luganosse läbi Sankt Moritz’i ja Julierpass’i. Olud olid selles kurus päris lumised ja temp. langes 6 kraadini.
Kui tipus fotode tegemise ajal sireenidega politsei mööda kihutas ja mõne hetke pärast abulance’i kopter üle lendas, võis arvata, et midagi tõsist on lahti. Õige pea avaneski trööstitu pilt kolmeks tükiks mootorrattast ja ilma vasaku esirattata Audist. Jällegi ei mahtunud liikujad kurvi ära. Jälgede järgi võis arvata, et kurvi lõikas ratas. Liiklus seisis üle tunni ja lõpuks viidi vigastatu kopteriga ära. Ratta jäänuste järgi aimates olid vigastused ilmselt väga tõsised.
Need pildid võtsid endalgi kõvasti tempot maha.
Kolmas kuru San Bernardino. Kui seal suured ummikud algasid, tekkis tahtmatul mõte, et kas jälle… Seekord oli terve tee tuletõrje poolt paksult vahuga kaetud ning selle keskel maani maha põlenud sõiduauto. Ju ei pidanud mägedes ronides koormusele vastu.
Lugano’s trehvasime kohaliku mehe Joonasega, kes oli selleks puhuks ka oma GS’i välja ajanud 🙂
