Kell on Omsk’is 00:00. Üritan ühes bensiinijaamas kiivriklaasi pesta, kuna vastutulevate autode tuled muutuvad sellest läbi vaadates vikerkaarevärviliseks. Liiklus on üllatavalt tihe ka öösel, valdavalt rekkad. Ühest küljest on see hea – ei viibi taigas üksi 🙂 . Teisest küljest on tee kitsas ja vastutulijast möödumise hetkel pole vähimatki ettekujutust, mis ees on. Omsk’ist Jekaterinburg’i on ca 1000km. Rahulikult minnes peaks 12 tunniga kohal olema.
Teen veel ühes bensukas peatuse ja joon kohvi. Üritaks nagu hoo ülesvõtmisega viivitada 🙂 . Ei tea ju, mis ees ootab.
Kui lõpuks tõsisemalt sõitma hakkan, saab kiivriklaas märjaks. Vihma ei saja, kuid õhk on väga niiske. Temperatuur hakkab langema. Mõnekümne kilomeetri pärast hakkab ka vaikselt tibutama. Natukese aja pärest sajab päris korralikult. Panin kohe vihmariided selga, sest need hoiavad ka tuult ja seeläbi ka sooja. Temperatuur on langenud 13 kraadini.
kella 1:30 paiku on juba kottpime. Ümberringi on Taiga. Üksi sõites on päris OK. LED tuled valgustavad väga hästi ja aegajalt sisseunustatus kaugtuli paneb kohe vastutulijaid reageerima. Vastutulijate tuled ja märg kiivriklaas muudavad aga vastutulijast möödumise täiesti kontrollimatuks. Tee on kitsas, sõidad kuhugi, kuhu, ei tea. Kui valged jooned maha on joonistatud, siis näeb ähmaselt neidki. On aga lõike, kus jooni pole. Üritan kiirust hoida 120 km/h juures, samas säästa “tiksuvat” mootorit kiirendamistest.
Nagu kõike seda veel vähe oleks, algavad ka teeremondid. Tulede valgel on küll kõik siiski hästi näha.
Natuke enne kella 4 hakkab valgenema. Temperatuur on langenud 11 kraadini. Ausalt öeldes on külm.
Ühes peatuspaigas on suurem veoautode pesa. 24h kohvik, motell, tankla. Korraks tekib mõte, et äkki aitab. Lähen kohvikusse, söön ühe praetud kala ja joon kohvi. iPad’is ilma uurides selgub, et sadu jätkub ka järgmisel päeval. Aga Tjumen’is on ilm selge. Edasi.
Varsti on juba päris valge, aga soojemaks ei lähe. Peatun veel paar korda ja joon bensukates kuuma teed. Siin kandis on juba inimlikumad bensukad. Lastakse sisse ka. Kaug-ida bensiinijaamades istub müüja metallist kindluses ja suhtleb ostjatega pisikese sahtli abil.
Jalad on läbimärjad ja külmetavad pisut. Ise olen kuiv. Öösel panin lisaks windstopperi ka selga. Käed on ka märjad, aga käepidemete küte ei lase kätel külmetada. Õige pea muutub ees järjest heledamaks. Vihm jääb järgi. Kokku sai vihmas sõidetud ca 400km.
Olen juba Jekaterinburg’ile päris lähedal. Tjumen’isse, mille ilus ilm mind jätkama motiveeris, ma siiski ei lähe.
GPS juhatab paremale. Hiljem kaarti vaadates võis see jällegi mingi kiiks olla, aga tee oli ilus, mitte kõige paremas korras aga talutav. Lookles läbi lõputute, Venemaale omaste, kasemetsade.
Järsku näen jällegi saua. Dokumendid. Sõitsid 119km/h, aga siin on asula ja 60 lubatud. Nüüd peame kohtusse minema. Kust tuled? Ah nii kaugelt! Kas suveniire on? Ei ole? No kuidas sa käid välismaal ja suveniire ei too. Olgu mine siis.
Ural’i pealinna Jekaterinburg’i hotelli jõuan kell 12:00. Viimase 24 tunni tulemus odomeetril on 1704 km. Algatuseks magan tunni, hiljem sööma. Televiisoris räägitakse, et Irkutski ja Ulan-Ude kandis põleb 210 km2 metsa.
See on minu viimane peatus Aasias. Siit umbes 40 km jookseb Aasia-Euroopa piir.
.
.
