Pühapäeva hommik Oklahoma City’s, kell on 12:00 ja pisut enam kui poole miljoni elanikuga linn on täiesti inimtühi. Loomulikult on kinni ka kõik võimalikud asutused.
.
.
Ega muud kui maanteele I-40 ja edasi läände. Esialgne plaan oli liikuda põhja poole, et sõita Denver’isse läbi Kansas’e osariigi, kuid hommikused ilmateated ei lubanud sellele suunale häid perspektiive. Lisaks tundus, et looduslikult ilusam on just New Mexico osariigi poolt tulemine, kuna sealne maastik muutub mägisemaks.
Oklahoma osariigile võiks jagada kiidusõnu. Võrreldes varasemalt läbitud osariikidega tunduvad isegi teed paremas korras olevat (mitte et mujal oleks puhta auklikud, aga…), rääkimata ilusti niidetud teeäärtest ja puhastest asulates.
Varasemate osariikide puhul on pannud imestama ka mootorrataste vähesus. Pigem on olnud tegemist selliste lokaalsete liikujatega. Ei saa võrreldagi varasema kogemusega California’st ja Utah’st. Nüüd mööda I-40 liikudes aga hakkab järjest rohkem kohtama pikamaasõitjaid, kellel kogu elamine kaasa pakitud. Ilmselt on läänepoolne maastik see, mis rattureid rohkem ligi tõmbab.
Bensiinijaamades võib kohata igas vanuses mootorrattafänne. Ei olnud viisakas küsida, kuid ma pakun, et selle daami vanus võis olla küll 70 ümber, reisikaaslaseks väike koer. Teekond ees oli neil pikk – Seattle.
.
Ja ta ei olnud ainuke eakama naispoole esindaja.
Mida edasi, seda enam hakkas paremalt käelt e. põhjapoolt ähvardama must pilvefront. Lootus, et ehk õnnestub otse ees terendavasse heledamasse tsooni läbi lipsata jäi unistuseks. See mida sealt pilvest tulema hakkas, ei sobinud kuidagi kokku äsjase 26 kraadise õhutemperatuuriga. Õnneks oli läheduses väike bensiinijaam, kuhu evakueerus peale minu veel punt rattureid Ohio’st.
.
.
Kõik töötasid intensiivselt mobiiltelefonidega, püüdes teada saada looduse plaanidest. Tundus, et sada kilomeetrit läänes on endiselt suvi.
Ei ole halba ilma… Kui väljas seistes oli võimalik juba ellu jääda, panin vihmakombe selga ja otsustasin jätkata. “Muvvame läbi!” Ei saa salata, et oli hetki, kus tahtsin ringi mõelda. Kohati oli kiirus Highway’l 50km/h ja kõik liikusid ohutuledega. New Mexico’s oli kõik juba helgem ja varsti paistis päike.
Mööda inimtühje väljasid, ilma mobiililevita, lubas GPS siiski, et varsti on Las Vegas. Ei mitte see Nevada oma, neil siis New Mexico’s on ka. Vaatamata kõigile katsumustel sai läbitud 800km.
Väga hea ja põnev lugemine, Kaido! Ja kadedaks teeb muidugi ka, kui kaasa elada saab vaid võrgu vahendusel. Su kirjeldused on head ja mõnusalt loetavad 🙂
🙂