Reno’st San Francisco’sse on 360km. Hotelli aknast paistab kätte Highway Interstate 80.
Õige pea saab ületatud ka osariigi piir. California on viimane osariik, kuhu sel korral asja on.
Ameerika ilm on heitlik. Teel tuleb ületada mäed ja selle juurde kuulub ka üks viie minutiline vihm.
Ookeani poole liikudes, kõrgus väheneb ja temperatuur hakkab tõusma, ulatudes lõpuks 105F, mis on umber 41C. Kui õhutemperatuur on kehatemperatuurist kõrgem, siis selline tuul mootorrattasõidul enam ei jahuta. Mida kõrgem on õhutemperatuur, seda kuumemana tundub õhumass, millest tuleb ennast läbi suruda. Umbes sama efekt nagu saunalaval enda käevarrele puhuda. Sellises olukorras aitab välja kui alussärk niiskeks teha. Sel korral viimast küll praktiseerima ei hakka, aga joogivett kulub palju.
Umbes 60 km enne San Francisco’t hakkab aga õhutemperatuur hoopis langema, Ookeani poolt voolab peale külm udune mass. Linna jõudes on temp. langenud juba 59F, mis on umbes 15C. Inimesed on paksult riides. Uskumatu, umbes 50km’ga kukkus temperatuur 26 kraadi.
Otsustan igaks juhuks üles otsida koha, kuhu tuleb ratas loovutada. Pühapäeva õhtu, EagleRider San Francisco on suletud.
Järku märkan esirehvist väljaturritavat kruvi.
Pole hullu, mul on remondikomplekt kaasas. Mida aga ei leia on just see viimane. Ilmselt jäid nii vahendid kui ka väike kompressor oma ratta kohvritesse Madridi, Krt! Sõidan ruttu booki’tud hotelli poole. Ei taha hakata bensiinijaamades uue komplekti otsimisega aega raiskama. Lõpus muutub rool juba päris raskeks ja kipub kurvides kiskuma.
Kui hotellis asjad uuesti detailselt lahti pakin, ilmub välja ka vajalik. Homne hommik on töine…
